Kala puu otsas

Skolotāji uzskata viņu par “lēnu”, bet klasesbiedri – par frīku. Ja Ellijai nebūtu mīlošas ģimenes un neticami bagātas iztēles, arī meitene pati jau būtu norakstījusi sevi kā neglābjami stulbu un padevusies klasesbiedru mobingam.

">

KIRJELDUS

Kuuenda klassi õpilane Ellija tunneb end nagu kala vees, kui ta joonistab või arvutab peast, ja nagu kala, kes peab puu otsa ronima, kui koolis on vaja kirjutada või lugeda. Kui kala hinnataks puu otsa ronimise oskuse järgi, siis peaks ta end ju täiesti kasutuks olendiks... Huvitav, kuidas oleks, kui ma tunneksin end koolis normaalselt, mitte pidevas stressis? - mõtiskleb üheteistaastane Ellija, istudes taas direktori kabinetis. Ta õpib kuuendas klassis, kuid on erinevate trikkidega suutnud varjata, et ei suuda lugeda ega kirjutada. Õpetajad peavad teda "aeglaseks", aga klassikaaslased - veidrikuks. Kui Ellijal ei oleks armastavat perekonda ja uskumatult rikkalikku kujutlusvõimet, oleks tüdruk ise juba end maha kandnud kui lootusetult rumala ja alistunud klassikaaslaste kiusamisele.